Eesti majandus on jõudnud arengufaasi, kus ilma struktuursete muudatusteta on keeruline jõukust suurendada. Teenusmajanduse kõrvale on vaja uut arengusuunda ka eksportivas tööstuses, mis on olnud meie majandusliku edu peamine alus. Pelgalt raha ümberjagamine ei aita meid edasi, kuigi ka see on mõistlikul määral vajalik.
Eesti majandus on jõudnud arengufaasi, kus ilma struktuursete muudatusteta on keeruline jõukust suurendada. Teenusmajanduse kõrvale on vaja uut arengusuunda ka eksportivas tööstuses, mis on olnud meie majandusliku edu peamine alus. Pelgalt raha ümberjagamine ei aita meid edasi, kuigi ka see on mõistlikul määral vajalik.
Uuringud on näidanud, et ainus, mis ühendab jõukaid ühiskondasid, on hästi toimivad stabiilsed riiklikud struktuurid koos selgete reeglite ja vabadustega.
Eesti eeldused
Hariduses on Eesti jõudnud kõrgele tasemele – meie noored saavutavad maailmas silmapaistvaid tulemusi. Paraku ei suuda ettevõtjad nende oskusi ja teadmisi piisavalt rakendada, sest majanduse struktuur ei paku selleks piisavaid võimalusi. Tekib olukord, kus osa väheste oskustega noori jääb töötuks, samas kui teised töötavad ametites, kus nad ei saa kasutada kogu oma potentsiaali.
Pikaajaline ja jätkusuutlik majandusareng peab põhinema kohalikel ressurssidel. Eestis on selleks eelkõige puit, turvas, maavarad, aga ka sobivad tingimused loomapidamiseks, taastuvenergia arendamiseks ja ringmajanduse rakendamiseks.
Tavapäraselt puidukasutuselt laiemale biomajandusele üleminek võiks suurendada sektori osakaalu SKT-s praeguselt 10–12 protsendilt vähemalt 20 protsendini. Kui kaasame ka teised ressursid oskuslikult, on võimalik kasvatada majandust veelgi, kasutades olemasolevat tööjõudu senisest paremini.
Kogu puit tuleb maksimaalselt kasulikult ära kasutada
Oluline on siinjuures puidu tervikkasutus: mehhaaniline töötlemine, keemiatööstus ja kütus, kõik vastavalt sellele, milleks meie kohalik taastuv tooraine kõige paremini sobib ning kus lisandväärtus on suurim.
Kui pidurdame keemiatööstuse arengut ja käsitleme puitu toorainena üksnes negatiivses valguses, takistame kogu biomajanduse arengut. Terviklik käsitlus suurendab eksporti, tõstab töötajate palku ja seob süsinikku pikaajalistesse toodetesse.
Kui pidurdame keemiatööstuse arengut ja käsitleme puitu toorainena üksnes negatiivses valguses, takistame kogu biomajanduse arengut.
Näiteks süsiniku sidumiseni jõudmine kord juba lahti kaevatud rabades on küll võimalik, kuid äärmiselt aeganõudev, ei loo lisaväärtust ning toob ühiskonnale pigem kulusid. Vastupidiselt aitab puithoonete ehitamine siduda süsinikku kiiresti ja luua samal ajal majanduslikku väärtust. Eesti rikkus seisnebki meie metsades, soodes ja rabades – küsimus on tasakaalus, et see toimiks inimeste heaolu kasuks.
Süsinikuarvestus vajaks muutmist
Euroopa plaan kliimaneutraalsuse saavutamiseks pakub Eestile kõige lihtsama ja soodsama lahendusena süsiniku sidumist puithoonetesse. Puitu kasvab igal aastal juurde ning seetõttu on see lahendus jätkusuutlik.
Paraku on LULUCFi (maa kasutuse, maakasutuse muutuse ja metsanduse sektori) kasvuhoonegaaside arvestamise mudel Eestile kahjulik. See mõõdab eeskätt muutust, mis seab Eesti raskesse seisu, sest meie looduskeskkond on juba niigi võrreldes teiste Euroopa riikidega heas seisus. Kujundlikult öeldes, et kui Hollandis või Taanis istutada viiele puule viis juurde, kasvab metsasus 100%. Eestis oleks samaväärse tulemuse saavutamine võimatu – ligilähedase tulemuse saavutamine tähendaks kogu maa katmist metsade ja soodega.
Samuti on LULUCF reeglid ebaõiglased turbamajanduse ja pelletite ekspordi suhtes: CO2 heide arvestatakse Eesti arvele, kuid majanduslik kasu realiseerub hoopis Suurbritannia toasoojuses ja Hollandi kasvuhoonetest väljuvas tomati hinnas. See olukord on kahjuks meie varasemate poliitikute ja ametnike tegemata töö tulemus.
LULUCF sektoris mõõdetakse üksnes inimtekkelist mõju kasvuhoonegaaside heitele. Inimesest sõltumatud looduslikud protsessid jäävad kõrvale. Nii ongi turbatööstuse negatiivne mõju ca üks miljon tonni CO2 heidet, mis läheb Eesti arvestusse.
Samas on majandatavaid turbaväljasid ainult 2% Eesti märgaladest, ehk 98% on looduslikud, mis kasvavad aasta-aastalt ja seovad suurusjärgus 1 miljon tonni CO2 aastas ja seda jätkusuutlikult. See CO2 sidumine ei lähe siiski meile riigina arvesse, kuna tegu pole inimtekkelise heite või sidumisega. Kas sellise ebaõiglase süsteemi käsitlemist meie otsuste alusena on õige ja mõistlik, jäägu iga inimese otsustada.
Eesti jäätmete taaskasutamise eeskujuks
Ringmajanduse puhul ei ole keskne küsimus mitte niivõrd olmejäätmete kogumine – need moodustavad vaid ligikaudu 3% kõigist jäätmetest –, vaid jäätmete tööstuslik ümbertöötlemine. Selleks on vaja investeeringuid. Ideaalne oleks luua Eestis uusi lahendusi, mida saaks siin katsetada ja seejärel viia rahvusvahelisele turule. Maailmas on palju lahendust vajavaid probleeme ja Eestil on võimalus siin pakkuda konkreetseid lahendusi ning teenida selle pealt arvestatavat tulu.
Loomulikult on oluline ka jäätmete liigiti kogumine, sest see on kogu süsteemi alus. Kuid sellest üksi ei piisa – vajalik on ümbertöötlemisvõimekus, mis looks lisaväärtust ja töökohti.
Energeetikas on tervikpildi osaks nii taastuvenergia, salvestus kui ka biomass
Energeetikas on oluline näha tervikpilti. Eestil peab olema tootmisplaan, mis tagab elektri mõistliku hinnaga, siis kui seda on vaja, ja seda võimalikult keskkonnasõbralikult.
Suures plaanis võiks lahendus toimida järgmiselt: kui olud võimaldavad, kasutame päikese- ja tuuleenergiat (maismaatuul on oluliselt odavam kui meretuul). Kuna tootmine ja tarbimine täielikult ei kattu, on vaja suuremahulist salvestust.
Sellisel moel saab katta 50-60 % meie energiavajadusest õigel ajal. Akudesse salvestamine toob kaasa keskkonnakoormuse, nende hilisem utiliseerimine on ilmselge kulu ja Eesti majanduse mõttes on tegemist impordiga.
Ülejäänud aeg on mõistlik katta puidu, biogaasi ja põlevkivi põletamisega. Need on kohalikud energiaallikad, mis tagavad energiajulgeoleku ja hoiavad raha Eestis. Kui 3–5% jääb veel puudu, võib loota Euroopa ühendustele.
Energia kasutamise oskuslikkus on majanduses kriitilise tähtsusega. Ilma kohalikke ressursse kasutamata ei ole mõistlik loota energiamahtude kasvule. Kui soovime elada „rahvuspargis“, tuleb arvestada, et see tähendab ka tarbimise olulist piiramist ja selleks on omakorda vaja küsida valimistel mandaati valijatelt. Energeetikaküsimuste lahendamine tükati ei ole kasulik ei majandusele ega inimestele.
Viimastel kuudel on valitsus astunud õigeid samme: Eleringile on antud suurem vastutus elektri lõpphinna kujundamise eest ja antud selge sõnum et Eesti vajab uusi tootmisvõimsusi.
Kui suudame need sammud – biomajanduse, ringmajanduse ja energeetikasektori tervikliku arendamise – edukalt ellu viia, siis loome aluse Eesti edasisele heaolu kasvule. See on tee, mis ühendab majanduse tugevdamise, töökohtade loomise ja kliimaeesmärkide saavutamise.